TAEVASKOJA TALUD
Praeguse Taevaskoja küla piiridesse jäävatel Ahja mõisale kuuluvatel maadel asus mõisa ajal Puiga renditalu. Varem olevat talu asemel olnud karjamõis, kuid mis nime see kandis, pole teada. Alates 1911. aastast sai Puiga talu rentnikuks Johan Kuusik kes oli varem töötanud kooliõpetajana Moostes. Eesti Vabariigi maareforniga 1919 jagati Puiga renditalu aga kolmeks asunikutaluks: Puiga A221, Uue-Puiga A222 ja Lehtla A223. Kui mõisa ajal ulatusid Puiga talu maad kuni Ahja jõeni, siis asunikutaludeks jagamisel jäeti jõeäärne mets riigimetsaks ning asunikutaludele jagati ära peamiselt põllumaa. Kuna kohapeal puudus heinamaa, siis olid kõigil Taevaskoja taludel heinamaad lahustükkidena Kärsa lähedal Ahja jõe ääres. Asunikutalude saajad pidid talud riigilt välja ostma 55 aasta jooksul, seega polnud nad esialgu veel päriselt talude peremehed vaid ainult nende valdajad.
Allpool on püütud kirjeldada Taevaskoja talude ja nende omanike saatust läbi keeruliste aegade kuni tänapäevani välja.
PUIGA TALU
Puiga talu suurus oli 41,55 ha. Selle talu maadele jäid ka mõisa ajal ehitatud taluhooned. Puiga talu omanikuks sai Johan Kuusik (1868 – 1932), kes oli mõisa ajal olnud Puiga talu viimaseks rentnikuks. Johan Kuusikul oli suur perekond, viis poega ja kolm tütart.
1931. aastal võttis Puiga talu juhtimise üle Johan Kuusiku poeg Gustav Kuusik (1901 – 1965) kes oli lõpetanud Tartu kaubanduskooli. Noor peremees asus energiliselt talupidamist edendama. 1935. aastal ehitati ümber talu elumaja. Seoses Taevaskoja kujunemisega puhkepiirkonnaks ehitati talu elumajale peale teine korrus, kus olid toad suvitajate jaoks. Kui suvitajaid oli palju, üüriti nendele välja ka paar alumise korruse tuba. Taluperel tuli selleks ajaks oma elamine koomale tõmmata, sest raha oli talu arendamiseks hädasti vaja. Ehitati juurde ja remonditi ka mitmed kõrvalhooned. Osteti uusi põllutöömasinaid nagu niidumasin, looreha jne. Rajati suur viljapuuaed, mis kahjuks 1940. aasta külmal talvel hävis. Talus oli sisse seatud ka korralik raamatupidamine, et oleks selge ülevaade tuludest ja kuludest.
Talu edukale arendamisele tegi lõpu 1940. aasta Nõukogude okupatsioon. Uute seaduste järgi võis talu maksimaalne suurus olla 30 ha, mis üle selle oli, see võeti ära ja jagati uusmaasaajatele. Puiga talult äralõigatud maa anti uusmaasaajast sepp Aleksander Susikule. Saksa okupatsiooni ajal tagastati Nõukogude ajal äravõetud maa jälle talule. 1942. aastal maksis Gustav Kuusik Eesti Maapangale ära Puiga talul lasunud võla ja sai selle täieõiguslikuks peremeheks, kuid mitte kauaks. 1944. aastal algas uus Nõukogude okupatsioon, kõik maad kuulutati jälle riigi omaks ja talult lõigati uuesti ära 13 ha maad. Kuna A. Susik polnud nõus enam uusmaasaajaks hakkama, siis polnud seda maad kellelegi anda. Lõpuks vormistati uusmaasaajaks Puiga peremehe õemees Peeter Loderaud, kelle maja asus Puiga talu maade kõrval. See oli fiktiivne tehing, sest tegelikult haris seda maad edasi Puiga talu.
1947. aastal tegid nõukogude võimud Eestis silmakirjaliku sammu jagades talupidajatele välja maa põlise kasutamise aktid. Ka Gustav Kuusikule anti akt, et Puiga talu on antud talle ning tema perekonnale tasuta põliseks pidamiseks. Samas pandi aga taludele peale suured põllumajandussaaduste müügikohustused ja maksud, et sundida neid kolhoosi astuma ning juba kahe aasta pärast olidki kolhoosid. Kolhoosi ajal võeti Puiga talu kõrvalhooned kolhoosi omandusse. Talu laudas hoiti mõnda aega kolhoosi loomi ja tallis hobuseid, siis jäeti hooned hooletusse ning laut ja küün lagunesid täielikult ning kukkusid kokku. Osa kõrvalhooneid ostis perenaine Magda Kuusik (1906 – 1993) hiljem kolhoosilt tagasi. Pärast Eesti taasiseseisvumist tagastati Puiga talu maad Gustav Kuusiku pärijatele.
Kolmekümnendate aastate algul, kui algas Taevaskoja kujundamine suvituspiirkonnaks, andis Johan Kuusik oma tütremeestele Peeter Loderauale ja Daniel Loidele Puiga talu maadest ehituskrundid suvemajade ehitamiseks. Need majad valmisid 1932. aastal. Tartus elav peeglitöökoja omanik Peeter Loderaud kasutas oma maja, mille nimeks pandi „Villa Karin“, suviti puhkamiseks. See maja on praegugi säilinud (Taevaskoja tee 21). Kooliõpetaja Daniel Loide ehitas aga oma krundile suurema maja (kaks korrust + ärklikorrus) ja rajas sinna pansioni („Pansion Taevaskoda“). Pansion oli avatud 1. maist kuni 1. septembrini ja seal oli võimalik üürida üksiktube ning ka kortereid perekonnale. Oli korraldatud ka külastajate toitlustamine. 1949. aastal läks pansioni hoone Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi käsutusse ja seal asus ZBI Taevaskoja välibaas. Saesaare hüdroelektrijaama ehitamise ajal kasutasid ehitajad seda maja oma kontorihoonena ning see põles 1952. aasta aprillis maha (Väidetavalt süüdati puudujäägi varjamiseks). Hiljem ehitas Daniel Loide mahapõlenud maja asemele väikese maja, kus elas pensionile jäädes oma elupäevade lõpuni. See väike maja on säilinud tänaseni (Taevaskoja tee 19).
UUE-PUIGA TALU
Uue-Puiga talu suurus oli 26,55 ha. Uue-Puiga talu omanikuks sai Johan Kuusiku vanem poeg Kristjan Kuusik. Uue-Puigal puudusid taluhooned, nagu suuremal osal asunikutaludel ning need tuli ehitada. Hooned said enamvähem valmis 1924. aastal ning talupere sai sinna sisse kolida. Uue-Puiga talu hooned asusid praeguste Saesaare hoonete kohal. Ka Uue-Puigal tegeldi peale tavaliste talutööde suvitajate majutamisega. Vahest kolis talupere suvel ise rehetuppa ja kogu elumaja üüriti suvitajatele välja. Talus oli korraldatud ka suvitajate toitlustamine.
1944. aastal mobiliseeriti Uue-Puiga perepoeg Hans Kuusik Saksa sõjaväkke, ta taganes koos sakslastega Saksamaale ning jäi sõja lõppedes sinna elama. Uue-Puigale jäid elama Kristjan Kuusik abikaasaga ja nende tütar Eha. 1948. aasta oktoobris võttis Kristjan Kuusik oma tallu tööle kaks vene kotipoisist noorukit. Need töötasid talus mõned päevad ja tapsid siis ühel ööl kogu talupere ning riisusid talust niipalju varandust kui nad enda seljas kaasa viia jõudsid.
Ilmselt toimus tapmine varahommikul 23. oktoobril 1948. Kristjan Kuusik (1888) oli tapetud rehealuses löögiga pähe. Perenaine Selma Kuusik (1899) oli tapetud kirvega voodis. Peretütar Eha Kuusik (1926) oli ilmselt ärganud ja püüdnud põgeneda, kuid ka teda oli tabanud mitu kirvehoopi. Nende tapmine avastati alles 23. oktoobri õhtul. Eha Kuusikul oli siis veel eluvaim sees ja ta viidi Tartu haiglasse, kus ta meelemärkusele tulemata 28. oktoobril suri. Kogu pere maeti 31. oktoobril 1948 Põlva kalmistule.
Kes olid nn. kotipoisid? Pärast sõda valitses Venemaal nälg, Eestis oli aga, eriti maal, toiduaineid piisavalt. Siis hakkaski Venemaalt Eestisse voorima tuhandete kaupa lapsi ja noorukeid kellel oli seljas kott. Venemaalt tulles oli kott tühi, tagasi minnes aga toiduaineid täis. Osa kotipoistest, eriti väiksemad, kerjasid, teised tegid taludes tööd ja said selle eest toiduaineid. Kuid esines ka palju vargusi ja röövimisi taludes ja rongides. Röövimisi koos inimeste tapmisega, nagu Uue-Puigal, esines siiski harva.
Pärast seda jäid Uue-Puiga talu hooned mõneks ajaks tühjaks. 1950. aastal kui hakati ehitama Saesaare hüdroelektrijaama, majutati tallu selle ehitajaid. 1951. aasta novembri algul, nn oktoobripühade ajal, süttis talu nende hooletuse tõttu põlema ja põles maha. Alles jäi ainult ait ja saun. Hiljem ehitati talu hoonete kohale hüdroelektrijaama kontorihoone ja töötajate elumajad. Kontorihoone on ehitatud Uue-Puiga talu aida müüridele. Säilinud on ainult Uue-Puiga talu saun, kuigi põhjalikult ümberehitatult.
Uue-Puiga talu maadele rajati ka Taevaskoja külastajatele mõeldud parkimisplats ja selle juurde viiv tee. Eesti taasiseseisvumisel tagastati ehitustest vabaks jäänud Uue-Puiga talu maad Saksamaal elavale Hans Kuusikule.
Uue-Puiga talu maal, praegusest parkimisplatsist jõe poole, asus sepp Aleksander Susikule kuuluv väike maja, mille alumisel korrusel oli sepikoda ja teisel korrusel eluruum. See maja põles 3. juunil 1955. aastal maha.
LEHTLA TALU
Lehtla talu suurus oli 15 ha. Lehtla talu annetati teenete eest kellelegi Vabadussõjast osa võtnud Vabadusristi kavalerile. Kuna aga talul puudusid hooned, siis polnud see Vabadusristi kavaler paljast maast huvitatud ja müüs selle maha. Uueks omanikuks sai Oskar Kern (1905) kes elas Mammaste külas Soka talus (Sellepärast on teda sageli kutsutud ka Soka Oskariks). Hulk aastaid käiski O. Kern Lehtla talu maid harimas Mammastest. Talu hooned said valmis alles 1935. aastal.
Pärast sõda varjasid metsa ääres asuvas Lehtla talus end sageli kohalikud metsavennad. Ühel 1949. aasta aprilliööl magasid Lehtla talu lauda lakas jälle metsavennad Vambola Vanema (Lamppe) ja Elmar Kurvits ning Kurvitsale Väimelast külla tulnud vennapoeg Mihkel Kurvits. Keegi kohalikest okupantide käsilastest oli aga selle välja nuhkinud ja sellest okupatsioonivõimudele teatanud ning öösel toimus Lehtla talus Vene soldatite ja kohalike hävituspataljonlaste haarang. Eesti-aegne piirivalvur Vambola Vanema (1913) püüdis varjuda jõe pool olevasse metsa kuid langes tee ületamisel haaranguliste kuulidest. Elmar Kurvits läks vastassuunas ja tal õnnestus metsa pääseda. Mihkel Kurvits (1924), kes ei olnud metsavend, ei püüdnudki kuhugi varjuda vaid jäi lakka. Kui aga lakka roninud Vene soldat nägi seal Mihkel Kurvitsat avas ta ilma hoiatamata tule ja tappis noormehe.
Elmar Kurvits kirjeldas Lehtla talus toimunut järgmiselt: „Vastu hommikut (13. aprillil 1949) kuulsime kuidas peremees all trampis ning vaikselt hüüdis: „Kui keegi on lakas, siis kähku metsa, haarangulised tulevad!“ Vambola hüppas lakast alla ning jooksis tee poole ja sai kohe surma. Mina hakkasin vaikselt metsa poole liikuma. Kui olin keset õue, lasti üles valge rakett. Jäin postina seisma. Kui rakett kustus, liikusin vaikselt metsa poole, rada oli puhas, ükski oks ei praksunud. Nii jõudsin märkamatult metsa, kuigi haarangulised olid lähedal. Kui olin juba kaugel, kuulsin kahte lühikest valangut. Lakka jäänud Mihkel lasti maha.
Hiljem ütles Põlva miilitsaülem Salm, et äraandja oli Viilup (hävituspataljonlane), kes elas Tilba (Saarva) talus. Ta läks hiljem elama Valgesoo külla Oja tallu, kuna kartis metsa sees elada. Lasti seal põllul koos naisega metsavendade poolt maha.“
Lehtla talu peremees Oskar Kern arreteeriti pärast seda ja ta sai metsavendade abistamise eest 10+5 aastat. Kerni naine koos kolme lapsega lahkus pärast seda talust ja läks oma sugulaste juurde elama. Talu hooned seisid mõnda aega tühjana ning läksid siis Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi bioloogiajaama kätte. Pärast Eesti taasiseseisvumist erastasid paar ZBI töötajat talu hooned ja müüsid need siis maha. Kuna elumajas oli sees majavamm, lagunes see ära ja praeguseks on Lehtla talu hoonetest säilinud ainult kivist laut-tall.
Lehtla talu maad tagastati Oskar Kerni tütrele. Praegu on maa jagatud ehituskruntideks.
Taevaskoja küla praegustesse piiridesse jäävad osaliselt ka Lutsu 1 talu maad. Kahjuks pole käesolevate ridade autoril selle talu ajaloo kohta mingeid andmeid. Lutsu talu peremees Mihkel Kurvits (1890) arreteeriti 1947. aastal ja suri samal aastal Kemerovo oblastis vangilaagris. Mihkel Kurvitsa perekond küüditati 1949. aasta märtsis, küüditamisest pääsesid perepojad Mihkel ja Ants. Neist Mihkel Kurvits langes 13. aprillil 1949 Lehtla talus.
Koostaja Kalju Aarop
|