Daniel Veiken

DANIEL VEIKEN

           Daniel Veiken sündis vana kalendri järgi 10.veebruaril 1880.a. Kiidjärve koolimajas, kus tema isa Johan Veiken (elas 1851-1884) oli kooliôpetaja.
            Esivanemate elukoht oli tollase haldusjaotuse järgi Liivi kubermangus, Vôru kreisis, Pôlva kihelkonnas, Koiola vallas, Mammaste külas, Lutsu talus. Daniel Veikeni vanaisal Peeter Veikenil oli kolm poega. Vanem poeg Jaan päris talu, nagu tollal kombeks. Teised pojad Peeter ja Johan lôpetasid peale külakooli ka sellal Mammastes tegutsenud köster Matthissoni kihelkonnakooli,
sooritasid seejärel Räpina kihelkonnakooli juures kooliôpetajaeksamid ja asusid kooliôpetajaametit pidama. Peeter oli kooliôpetaja alul Rosmas ja siis Vastseliinas Tsiistres, Johan - Kiidjärvel, kus ta suri tiisikusse 32-aastaselt.
            Peale isa surma jäid 4-aastane Daniel ja tema 2-aastane vend ema kasvatada mitmes elukohas - alul isa venna juures, siis ema vanemate juures ja mujalgi. Matthissoni kihelkonnakooli lôpetamise järel astus Daniel Tartu Ôpetajate Seminari, kus ta jäeti aga nôrga vene keele oskuse tôttu ettevalmistusklassi kordama, mille peale lahkus seminarist ja oli ühe talve Veriora vallas Viruskülas kirjutaja abiline. Järgmisel aastal, kui jäi vabaks Tännasilma külakooliôpetaja koht, kandideeris ta sellele kohale ja nii sai Daniel Veiken 15.okt.1899 Tännasilma külakooli ôpetajaks. Kooliôpetaja kutse saamiseks ôppis ta iseseisvalt, käis suveti Vôrus kursustel, kuni pärast korduvaid katseid tegi 1901.a. Vôru linnakooli juures eksamid ära ja sai algkooliôpetaja kutse.
            Suvel 1905.a. hakkas Daniel Veiken kohta otsima Venemaale, kus olid suuremad palgad, kuni kinnitati Samaara kubermangu Novouzenski maakonna Krasnokuti valla Lifljändka (eesti) küla köster-kooliôpetajaks. Lifljändkasse jôudis ta 27.dets.1905 koos naise Annaga (sündinud Porila), kellega oli samas detsembris abiellunud. Kooliôpetaja palga sai ta semstvo poolt ja köstri palga küla käest. Asunikkude külla Lifljändkasse oli ehitatud ka kirik, kus Daniel tegutses köstrina, aga sealsed eestlased kuulusid Volga-äärsete sakslaste Hoffentali koguduse juurde, mille pastoriks oli üks Pôlva pastorite Schwartzide poegadest, kes oskas eesti keelt ja käis ka eestlaste juures vaimulikke talitusi tegemas. Venemaal sündisid Daniel ja Anna Veikenil kolm last - Linda 1906.a., Hans 1912.a. ja Liidia 1916.a.; Hans suri 11 kuu vanuses tüüfusesse.
            Pärast revolutsiooni ja kodusôda Venemaal vallandati Daniel Veiken kooliôpetaja kohalt, kuna ta oli köster olnud ja samuti ei osanud vôi ei tahtnud kaasa minna punaste vôimudega; näiteks jättis ta tsaari pildi koolimajja alles (pôhjendusega, et see on riigi varandus). Pärast Tartu rahu opteerus perekond 1921.a. Eestisse, reis loomavagunis kestis kuu aega. Moskva saatkonna kaudu sai Daniel oma kirjavara ja majapidamistarbeid saata ette kodumaale puutumatult, aga Jamburgis enne piiri vôeti ära kôik trükitu ja kirjutatu, sealhulgas laste kohta peetud päevik.
             Pärast Eestisse naasmist oli Daniel Veiken ühe aasta Tapa algkooli ôpetaja ja seejärel Koiola valla Vanaküla algkooli ôpetaja ja juhataja, kuni ta suri südamehaigusse 55 aasta vanuses 1935.a. Aastasse 1933 on ta siiski veel jätnud tegusa jälje : Postimehe 1933.a. ühes septembrinumbris on maakonnasônum, et “Vanaküla algkooli juhataja D.Veikeni môttealgatusel ja eestvôttel on otsustanud Koiola vallavalitsus Vanaküla algkooli juure asutada umbes kahe vakamaa suuruse ôunaaia”.
            Elu lôpuaastatel ehitas Daniel Veiken Taevaskojas maja krundile, mis asub jaamahoone vastas pôiki üle raudtee. Tollal arvestati Taevaskoja moesseminekut suvituskohana, seepärast olid majja planeeritud ka ruumid kauplusele (ka praegusel hetkel asub majas Taevaskoja kauplus). Oma laste elu planeeris Daniel Veiken nii, et vanem tütar pidi saama ülikoolihariduse ja noorem tütar päranduseks maja. Linda lôpetas tôesti ülikooli 1933.a. eesti filoloogia erialal keskkooliôpetaja kutsega; selle plaani teine pool aga realiseerus suure viivisega. Nimelt natsionaliseeris nôukogude vôim 1950.a. maja (mis oli vahepeal Danieli lese Anna omandiks) ja Liidia sai majaomanikuks alles 1993.a. kinnisvarade tagastamise käigus. Anna Veikeni väitel oli selle maja natsionaliseerimine isegi tolle aja seaduste vastane, kuna natsionaliseerimisele kuuluvate majade elamispinna alampiir saavutati vaid kôrvalpindade liitmisega tegelikule elamispinnale.
            Maja natsionaliseerimise järel elas endine majaomanik Anna Veiken kôrvalhoones saunast ümber ehitatud majahoidjakorteris (vähemalt üüri maksmata omas majas elamise eest), tema surma järel elas sealsamas samuti tütar Liidia. Liidia jäi sinna elama ka pärast majaomanikuks saamist, aga müüs maja 1994.aastal.
            Daniel Veiken on maetud Pôlva kalmistule. Perekonna hauaplatsil puhkavad mulla all tema, tema vanemate ja tema naise pôrmud.
______________________________
Käesoleva kirjutise on kirja pannud Daniel Veikeni tütrepoeg Olev Sild 2005.a. Kasutatud on Daniel Veikeni omakäelist elulookirjeldust esimese eluperioodi kohta aastani 1916. Hilisema perioodi faktid pärinevad pereliikmete teabest ja mälestustest.