Eeva kalju.
Hei poisid, kinnitage keha ja valage õlut. Oder andis head saaki ja ka humalat sai jõe äärest korjatud. Minu vanaeit oskab head õlut pruulida. Võib-olla ma tema sellepärast kosisingi.
Jah, küll on ikka põud, sellist pole olnudki, ehk olgu siis, kui ma veel püksata ringi jooksin.
Ah, et jutt? Noh millest ma teile täna jutustan? Kas sellest, kuidas vetevana tahtis veskikivi pöörlema panna, aga jättis saba veskikivi vahele? Või mustast kaarnast, kes õnnetust toob?
Ma näen, et täna on siin kõik poissmehed. Teile tuleb rääkida Eevast. Muidugi mitte tollest, kes Aadamale nii palju sekeldusi põhjustas, vaid ühest meie küla tüdrukust, kellele vanemad ka Eeva nimeks panid.
Kasvas ta nii nagu kõik meie küla tüdrukud. Alguses käis hanekarjas, siis vaatas lammaste järele, talvel ketras. Ainult teistest hellitatum oli, ta ju isa-ema ainuke laps.
Kui tüdruk suureks kasvas, pesi Eeva ennast iluallikas. On meil selline allikas, ainult milline neist seal Hallmetsa taga, seda ma täpselt enam ei mäleta.
Ju sellest kasu oli, ilus oli see Eeva tõepoolest. Paljud poisid püüdsid teda. Eeva oli kõikidega lahke, kahe poisi vastu aga eriti. Need poisid olid ka tublid, selliseid annab otsida, üks sihvakam, teine ilusam, esimene tõmmu, teine linalakk. Põllutöös mõlemad meistrid nagu ikka meie kandi poisid. Maast madalast äkke taga käinud, kui jaks lubab adrakured pihku sasinud. Meie maa on ju kehvavõitu, kui seda higiga ei kalla, pole midagi hamba alla panna. Vägikaikaveos ei saanud ükski nende vastu. Omavahel jõudu katsuda nad ei tahtnud. Üks oli kuulus jahimees, teine kõva kalamees. Esimese laulu jäid linnudki kuulama, lõi teine tantsu lahti, hakkasid kõikidel jalad käima.
Eks neilegi mõlemale meeldis Eeva. Tollele oli see nagu igale naisterahvale eriti meele järele: üks toob laadalt lillelise rätiku, teine saapad. Esimene pakub kompvekke, teine küpsiseid. Jahimees toob tedre, kalamees suure latika.
Poisid tahavad ammu kosja tulla, aga tüdruk palub veel veidike oodata ning jagab mõlemale lubadusi. Täna tuleb esimesega kirikust, õhtul läheb teisega kiigele. Sõbrannad on aga ammu mehele läinud, kiigutavad lapsi.
Kord nad tulid kalju juurde ja istusid maha. Tüdruk keerleb nagu angerjas pannil, ühel surub vargsi kätt, teisel paitab salaja põske. Aga poisid olid enne kokku leppinud, et see, kellega Eeva siit koju läheb, saab tüdruku endale, teine peab uue pruudi otsima.
Tüdruk sai sellest aru ja teades mõlema iseloomu: kuidas öeldud nii ka tehakse. Aga ahnus ei anna järele, ühest on kahju ja teist ei taha ka ära lasta.
Poisid tõusid püsti, Eeva kärmesti mõlemal käe alt kinni. Poisid aga üks paremale, teine vasakule.
Siis juhtus midagi üpris seletamatut. Tüdruk läks pooleks, üks pool läks ühe poisiga, teine teisega. Usu või ära usu, mina seda ise ei näinud, käega ei katsunud, kuid mulle räägiti, nõnda ma jutustan.
Proovisid poisid küll Eevat tagasi kokku panna, aga kus. Kui puid lõhud, ega siis ju halgusid kokku kasvata, ammu veel inimest. Nii see tüdruk hukka saigi.
Sellest ajast peale kutsutakse kaljut Eeva kaljuks. Aga sel poisil vedas, seda ma teile ütlen. Niisugune ahne ja mitut nooliva naisega elada pole ju sugugi magus…..
|
