Marjuline.
Kui minu vanaisa oli üheksakümne ringis, ronis ta üpris harva oma nurgast välja.
Heas tujus olles armastas ta õlle rüüpamise kõrvale muistendeid puhuda ja neid oli tal õige ohtralt. Tema mulle nendest marjulkäimistest rääkiski.
Kord sügisel, kui vili oli juba koristatud aga kapsas kasvas veel peenral, juhtus perenaisel vaba aega olema. Mees saatis naise pohlale, jõuluhane juurde on pohlakeedis üpris hüva kraam.
Mees oli juba aastates aga naine veel päris noor, ta oli lesele naiseks antud.
Pohli pole meie kandis palju, et korvi täis korjata, peab marjule minema karja metsaajamise aegu, koju tullakse aga õhtul kui päike loojub.
Naine läks hommikul vara metsa ja jõudis tagasi kui päike loojus. Mees vaatas korvi, aga seal oli ainult paar marja põhja peal. Mees nurisema:,, Hommikust saati hulgud ringi aga marju pole!’’ Naine vastu:,, Enne nurisemist parem küsi, mis juhtus. Hommikust saadik pole ma selgagi sirutanud, korjasin peaaegu kolmveerand korvi täis. Marjad olid suured ja mahlased, lausa rõõm neid korjata. Äkki kuulen, et laps nutab. Mõtlen, kust võis laps metsa sattuda? Ükski ema ei võtaks ju rinnalast metsa kaasa!
Oh sa vaeseke, jälle nutab kõvasti! Ja nutt läheb üha valjemaks. Siis ei pidanud süda enam vastu. Lähen ja lähen aga lapse nutt nagu läheks minu eest ära. Pärast hääl vaibus. Noh mõtlen, korras, ema võttis maimukese sülle.
Vaevalt sain kummarduda kui laps pani jälle nutma, ainult kostab teiselt poolt. Kaua ma ikka jooksen mõtlesin. Aga nutt läheb üha haledamaks, laps karjub ennast või lõhki.
Otsustasin, et vaja siiski teada saada mis tal viga. Ehk on teine maha jäetud siis oleksime ta endale võtnud, meil ju lapsi pole. Läksin hääle peale ja eksisin ära. Vaatan, et olen võõras kohas siis tuli päike välja. Laps kord jääb vait, kord nutab jälle. Viimaks jõudsin Savimäele. Savi oli pärast vihma kole libe, kleepus pastelde külge, käia oli raske. Istusin kännu peale puhkama, ümberringi olid suured magusad marjad. Mõtlesin, et korjan nüüd korvi täis ja lähen koju.
Järsku tunnen, et keegi istub mättale ja tahab mind kaelustada. Tahtsin talle vastu nina anda kuid äkki näen saba vilksatamas, selline uss-sile, tutt otsas. Siis sain aru, kes mind lollitas ja panin jooksma nagu jalad võtsid. Ümberringi igavene naer ja kriiskamine.
Nii ma need marjad ära kaotasin aga sina võtad mind sõimlemisega vastu.’’
Naine nutab või silmad peast, nii solvunud teine. Mees rahustab mis jõuab aga naine ei rahune. Haaras siis mees naise savised pastlad, et läheb peseb need kaevu juures puhtaks ehk annab naise süda siis järele. Seal, aga naaber peseb oma saapaid savist puhtaks ……….
|
