Metsavennad

TAEVASKOJA METSAVENDADE PUNKER 

Suur-Taevaskojast umbes 400 meetrit lõuna poole jääb tuntud Võrumaa metsa­vendade juhi Jaan Rootsi metsaven­da­de salga viimase punkri asukoht. Praegu on punkrist säilinud ainult suur auk metsa all.

Jaan Roots (1927) oli üks kuulsamaid Võrumaa metsavendade juhte. Ta oli koo­lipoisina aktiivne vastupanuliikumise organiseerija Võru Keskkoolis ning seal 1945. aasta septembris loodud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Põhjala Noored üks juhte. Pärast Põhjala Noorte likvideerimist julgeoleku poolt 1945. aasta lõpus põgenes ta arreteerimise eest metsa ja hakkas end varjama. Hiljem ühines ta Veri­ora ümbruses tegutseva Paul Randmaa metsavendade salgaga. Pärast seda kui suurem osa Randmaa metsavendade salgast oktoobris 1949 Vene julgeolekuväeosa poolt purustati, moodustas Jaan Roots oma metsavendade salga.

Jaan Rootsi salgast kujunes üks Kagu-Eesti edukamaid ja paremini organiseeri­tud metsa­ven­dade salku. Jaan Rootsist sai aga üks nooremaid ja aatelisemaid met­sa­vendade juhte, kel olid oma kindlad põhimõtted vastupanuliikumise ja selle ees­märkide kohta. Tema aru­­saamade järgi moodustasid metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväe, kes võitles Vene oku­pan­tide ning okupante abistavate eestlastest riigiree­turite vastu. Tema põhieesmärk oli igati kahjustada Eestit okupeeriva riigi majandust. Selleks rünnati kauplusi, kaubaautosid, raha­saadetisi, või- ja koorevoore jne, mis tollal kuulusid kõik Eestit okupeerivale Nõukogude Liidu­le. Sellega kahjustati oku­pan­tide majandust ning saadi samal ajal endale võitluse jätkamiseks vajalikud toidu­varud ja raha. Seda ei käsitletud röövimisena, nagu seda sageli on nimetatud, vaid rekvireeri­misena – sõjavägi rekvireerib sõja ajal vajaduse korral ikka vaenlasele kuu­lu­vaid varandusi ning seda tegid ka metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväelastena okupantide­vas­tases partisani­sõjas. Era­isikutele kuuluvat vara metsavennad üldjuhul ei rekvireerinud. Kuid siin olid siiski ka mõned erandid, sest okupantide käsi­lastele kuuluvaid majapidamisi metsavennad siis­ki vahest karistuseks puistasid. Tihti olid need punategelased omastanud kulakuteks tembel­datute ja küüditatute vara ning elu­aseme.

Rünnati ja likvideeriti ka okupantidega aktiivsele koostööle läinud eestlastest ree­­tu­reid, kes terroriseerisid rahulikke elanikke. Igasugused NKVD-KGB kaastöö­lised ja infornaatorid, miilitsad, hävituspataljonlased, küüditajad, pealekaebajad jt aktiivsed okupantide käsilased pidid arvestama, et kui nad lähevad liiga aktiivseks ning hakkavad taga kiusama metsavenda­de perekondi ja teisi ausaid kodanikke, võib neid tabada metsavendade karistav käsi. Niiviisi püüti kaitsta elanikkonda punategelaste omavoli ja terrori eest. Kõiki okupatsioonivõimudega aktiivsele koos­tööle läinud Eesti Vabariigi kodanikke käsitleti riigireeturitena ja reeturitega käituti vastavalt sõjaolukorrale – nad said tavaliselt kuuli.

Operatsioonidel käimist nimetati Rootsi salgas retkedel käimiseks. Kõik retkele­minekud arutati osavõtjate vahel eelnevalt põhjalikult läbi. Salgas valitses võrdlemisi demokraatlik kord, kusjuures ka retkedel osalemine oli vaba­tahtlik, kes soovis see võttis osa. Tavaliselt käisid retkedel nooremad mehed, kuna vanemad mehed tege­lesid majapidamise, valve ja muude töödega.

Rootsi salk oli võrdlemisi liikuv, tegutsedes peamiselt tollaste Põlva, Räpina ja Võru ra­joo­­­nide piirides. Kuid retkedel käidi ka kaugemal, nii võeti Rootsi juhtimisel kaks korda ära Sindi tekstiilivabriku palgarahad Pärnu lähistel. Alati õnnestus tal pärast operatsiooni kiiresti kaduda ja jälitajad maha rapu­tada. Ringiliikumiseks kasutati võimudelt “kasutamiseks” võetud sõidu- ja veoautosid ning igasugustelt ametimeestelt (kolhoosiesimehed, varumisvolinikud jne) rekvi­reeritud mootorrattaid.

Jaan Rootsi salk oli üks viimaseid aktiivselt tegutsevaid metsavendade salku aja­loolisel Võrumaal. Energiliselt tegutsev salk häiris kohalikke komparteitegelasi ja teisi Nõukogude võimumehi. Kaua aega ei õnnestunud KGB-l Rootsi salka likvidee­rida, kuigi kasutati oma paremaid töötajaid ning värvati kümnete kaupa agente ja infornaatoreid tema püüdmiseks, kuid esialgu see kõik tulemusi ei andnud. Aastate­pikkune partisanisõda oli Rootsi teinud äärmiselt ettevaatli­kuks ja kõiki kahtlustavaks.

Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale punkri Taevaskoja lähedale, Suure-Tae­vaskoja kaljust umbes 400 m lõuna poole. Punker koosnes kahest ruumist. Eesruu­mis hoiti toiduai­neid, joogivett ja küttepuid ning tagumine ruum oli eluruum. Vesi oli raudvaa­ti­des, liha ja hakkliha hoiti puupüttides ning võid kastides ja püttides. Varutud oli ka kartul ja jahu, sest punkris küpsetati ka leiba. Kõik talveks vajalik muretseti juba sügisel val­mis. Tagumises ruumis oli ahi ja kahekordsed narid kümnele mehele. Korsten torgati välja ainult ahju kütmise ajal, mis toimus tavaliselt öösel. Punkri sis­se­pääsu kattis luuk millel kas­vas väikene kuusk, luugi alt viis redel punkrisse. Talv veedeti punkris ning retkedel ei käidud, et mitte jätta lumele reetlikke jälgi. Väljas käidi vajaduse korral ainult lumesaju ja tuisu ajal.

Miks valiti punkri asukohaks Taevaskoja ümbrus? Ilmselt mõjutas asukoha vali­kut Elmar Kurvitsa ühinemine Jaan Rootsi salgaga. Elmar Kurvits pärines lähedal asuvast Lutsu talust ning tundis hästi Taevaskoja ümbrust ja seal elavaid inimesi. Ka jäi Taevaskoda väljapoole piirkonda kus Rootsi salk oli varem tegutsenud ning kust teda väga intensiivselt otsiti. Taevaskojast ei teadnud teda aga keegi otsida. Taevas­kojas toimus samal ajal Saesaare hüdroelektrijaama ehitamine ning seoses sellega liikus seal ringi palju võõraid inimesi. Seega ei äratanud mõne võõra metsavenna ringiliikumine seal kohalike elanike tähelepanu.

Pärast aastatepikkusi pingutusi kroonis julgeolekumeeste tööd 1952. aasta kevadel lõ­puks edu – nende kogenud agendil “Mänd” õnnestus võita metsavendade usaldus ja sööta neile ette andmed mis viisid Rootsi salga vastu hävingule.

KGB agent „Mänd“ oli Eduard Kasesalu, kes toodi Leevile metsnikuks 1949. aas­­ta sügisel. Pärast paariaastast pugemist õnnestuski Kasesalul võita metsaven­dade usaldus. Metsavendadele kättesaadava infornatsiooni järgi oli Kasesalu näol tege­mist usaldusväärse taustaga mehega (Saksa ajal Omakaitse kompanii- ja rüh­ma­pealik jne). Kasesalu rääkis metsavenda­dele, et Veriora metsamajandist on või­malik palgapäeval kerge vaevaga kätte saada 100 tuhat rubla palgaraha. Kassapi­daja pidi tooma pangast raha pärastlõunal ning palka haka­takse tavaliselt maksma alles järg­misel päeval. Kui raha toomisel võib vahest olla kaasas ka relvastatud saatja, siis metsamajandi kontoris pole sellel enam mingit valvet. Kasesalu rääkis met­sa­venda­dele, et ka tema oleks huvitatud mõningase summa teenimisest ning pakkus nei­le oma abi objektil luure ja ettevalmistuste tegemisel. Metsavennad läk­sidki selle ette­paneku ohvriks.

Pangast raha toomine pidi toimuma 6. juunil 1952. Veriora metsamajandi (hiljem kandis nimetust Räpina metsamajand) kontor asus Räpinast paari kilomeetri kaugu­sel Ristipalos. Kui Jaan Roots ja veel neli metsavenda autoga metsamajandi kontori ette sõitsid, ootas neid seal juba tšekistide poolt ülesseatud varitsus. Puhkenud tule­vahetuses langesid kõik viis metsavenda. Nii lakkas Räpina lähedal Ristipalos ole­mast üks Võrumaa kuulsamaid metsavendade salku. ­

Räpinas hävis Rootsi salga aktiivne tuumik. Pärast seda salga järele­­jäänud liik­med August Sabbe (Sabe), Jaan Vigel, Ludvig Juks ja Elmar Kurvits, jäädes ilma juhita, aktiivselt enam ei tegutsenud. Kuna Räpinas KGB kedagi elusalt kätte ei saa­nud, jäid allesjäänud mehed Tae­vas­koja punkrisse edasi ning kasutasid seda talviti kuni 1954. aasta veebruarini. Detsembris 1953 sattus sellele punkrile Himmaste metsavaht Evald Tamm, kes märkas väikest kuivanud kuusekest, kergitas seda ning avastas selle alt sissepääsu punk­risse. Kohalik metsavend Elmar Kur­vits tundis seda metsavahti hästi ning usaldas teda ja metsa­vennad jäid punkrisse edasi. Kuid 3.vee­bruaril 1954 sattus punkrile endine laskurkorpuse mees Elmar Klopats, ta vajus jal­gu­pidi auku kust kütmise ajal korsten välja torgati. Ta põge­nes kohe, aga metsavend Kurvits tundis ta ära ega lubanud teistel teda maha lasta. Kuid seda meest metsa­ven­nad ei usaldanud ning lahkusid kohe punkrist, võttes kaasa niipalju toiduaineid kui kanda jõudsid ning läksid igaüks ise suunas. Klopats ei läinud küll kohe julge­ole­kusse, kuid ta rääkis juhtunust oma vennale kes oli hävituspataljonlane. See teatas muidu­gi kuhu vaja, aga mõni päev hiljem korraldatud haarang leidis eest ainult tühja punkri. Punker lasti pärast seda õhku.

Pärast Taevaskoja punkrist lahkumist varjas iga mees ennast omaette. 1954. aas­ta lõpul tulid Juks ja Vigel metsast välja ja legaliseerusid. Järgmisel aastal nad aga arre­teeriti ja mõlemad läksid tribunali alla. Elmar Kurvits legaliseerus 1956. aastal, kuid teda ei õnnestunud KGB-l kinni panna, sest talle ei leitud mingit süüd peale enda varjamise. Elmar Kurvits töötas hiljem mitmeid aastaid Taevaskojas looduskaitseala valvurina. Ainsana jäi metsa August Sabbe (Sabe), kes ei alistunud okupantidele, vaid suri vaba mehena. Ta hukkus Võhandu jõel 28. septembril 1978.

 

Koostaja Kalju Aarop


 
Koduleht Elitec'st