TAEVASKOJA JAAMAÜLEMA SAATUS
Tartu ja Petseri vahel liikusid 1930-ndatel aastatel reisirongid kolm korda päevas mõlemas suunas. Lisaks neile tuli suvel pühapäeviti Tartust Taevaskotta veel erirong mis tõi linlasi maale puhkama ja loodust nautima ning viis nad õhtul jälle linna tagasi.
Taevaskoja jaamahoones olid peale ooteruumi ja jaamaülema tööruumide ka mõned korterid raudteelastele. Peale selle oli jaamahoones veel kohalik postipunkt ning alates 1934. aastast ka avalik telefoni kõnepunkt.
Taevaskoja jaamaülemaks oli alates 1932. aastast, so. algusest peale, Õnne Kant (neiuna Jürgenson). Õnne Kant oli sündinud 1900. aastal Pärnus kaupmees Jaan Jürgensoni peres ja lõpetanud 1919. aastal kohaliku vene gümnaasiumi. Oma mehest oli ta lahutatud. Õnne Kant elas Taevaskoja jaamahoones kus peale tema elasid veel mõned raudteelaste perekonnad. Õnne Kanti mäletatakse täpsust ja korda nõudnud ülemusena, tolleaegsed Taevaskoja lapsed mäletavad teda aga väga lastesõbraliku ja lahke tädina.
25. juunil 1941, kolm päeva pärast sõja algust, Õnne Kant ja raudteetööliste brigadir Aleksander Pastak arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases propagandas ja viidi Tartusse. Nende toimikute järgi otsustades neid Eestis enam ilmselt üle kuulata ei jõutud, sest 6. juulil 1941 evakueeriti nad Venemaale Kirovisse.
Toimiku järgi kuulati Õnne Kant esimest korda üle alles 18. oktoobril 1941. aastal. Teda süüdistati selles, et ta olevat seoses alanud sõjaga rääkinud koos samas majas elava Johannes Rööbinguga nõukogudevastast juttu. Ilmselt keegi kuulis seda pealt ja teatas sellest NKVD-le. Ülekuulamisel Õnne Kant eitas igasugust nõukogudevastast tegevust ning nõukogudevastaseid jutte ja ennast süüdi ei tunnistanud. Ülekuulajad pidid tunnistama, et sõjaolukorra tõttu pole võimalik arreteerimise põhjust kontrollida, kuna aga Kant on sotsiaalselt ohtlik element, ei saa teda ka vabastada. Nii otsustati ta saata kolmeks aastaks asumisele Nõukogude Liidu kaugematesse rajoonidesse. Õnne Kant suri 3. veebruaril 1942 Gorki oblastis Unžalagi vangilaagris, diagnoos: kahepoolne kopsupõletik.
Aleksander Pastakut (1910) süüdistati kontrevolutsioonilises tegevuses, nõukogudevastastes väljaütlemistes seoses alanud sõjaga, rahulolematuse avaldamises nõukogudevastase elemendi Nõukogude Liitu ümberasustamise suhtes (1941. aasta küüditamine) ja kuulumises Kaitseliitu. Ka Pastak eitas ülekuulamisel igasugust kontrevolutsioonilist tegevust ja nõukogudevastaseid väljaütlemisi ning tunnistas ainult kuulumist Kaitseliitu. Talle mõisteti siiski 8+5 aastat. Aleksander Pastak suri 14. mail 1942 Gorki oblastis vangilaagris.
1941. aastal raudteel töötanud Voldemar Peri rääkis, et 25. juunil 1941. aastal töötasid nad raudteel Taevaskoja ja Põlva jaama vahel. Põlva poolt tuli dresiin ja nende brigadir Aleksander Pastak võeti kaasa. Taevaskoja jaamast võeti kaasa ka Õnne Kant ja tema asemele pandi keegi tütarlaps kes oli kinnivõtjatega kaasas. Tollal olevat räägitud, et nende peale kaebas Voldemar Maas, kes elas nendega samas majas. Aleksander Pastak olevat olnud küll väga julgete väljaütlemistega, et varsti on sakslased siin jne.
Raudteelane Johannes Rööbing (1909) arreteeriti teistest päev hiljem, 26. juunil 1941. Kuna tema oli ka kuulunud Kaitseliitu, siis mõistis tribunal talle 10 aastat. Ta suri Gorki oblastis Unžlagi vangilaagris 26. jaanuaril 1942.
Selline oli eestimeelsete Taevaskoja raudteelaste kurb saatus.
Eelpooltoodu põhineb peamiselt Eesti Riigiarhiivi Filiaalis säilitatavatel Õ. Kandi (F. 130, s.1257/5485) ja A. Pastaku (F.129, s. 2420/18703) toimikutel.
Koostaja Kalju Aarop
|
