Taevaskoja talud

TAEVASKOJA TALUD
   
Praeguse Taevaskoja küla piiridesse jäävatel Ahja mõisale kuuluvatel maadel asus mõisa ajal Puiga renditalu. Varem olevat talu asemel olnud karjamõis, kuid mis nime see kandis, pole teada. Alates 1911. aas­tast sai Puiga talu rentnikuks Johan Kuusik kes oli varem töötanud kooliõpetajana Moostes. Eesti Vabariigi maareforniga 1919 jagati Puiga renditalu aga kolmeks asu­nikutaluks: Puiga A221, Uue-Puiga A222 ja Lehtla A223. Kui mõisa ajal ulatusid Pui­ga talu maad kuni Ahja jõeni, siis asuniku­taludeks jagamisel jäeti jõeäärne mets riigi­metsaks ning asunikutaludele ja­ga­­­ti ära peamiselt põllumaa. Kuna kohapeal puudus heinamaa, siis olid kõigil Tae­vas­koja taludel heina­maad lahustükkidena Kärsa lähe­dal Ahja jõe ääres. Asuniku­talude saa­jad pidid talud riigilt välja ostma 55 aasta jook­sul, seega polnud nad esi­algu veel päri­selt talu­de peremehed vaid ainult nende val­da­jad.
Allpool on püütud kirjeldada Taevaskoja talude ja nende omanike saatust läbi keeruliste aegade kuni tänapäevani välja.
 
PUIGA TALU
 
Puiga talu suurus oli 41,55 ha. Selle talu maadele jäid ka mõisa ajal ehitatud talu­hooned. Puiga talu omanikuks sai Johan Kuusik (1868 – 1932), kes oli mõisa ajal olnud Puiga talu viimaseks rentnikuks. Johan Kuusikul oli suur perekond, viis poega ja kolm tütart.
1931. aastal võttis Puiga talu juhtimise üle Johan Kuusiku poeg Gustav Kuusik (1901 – 1965) kes oli lõpetanud Tartu kaubanduskooli. Noor peremees asus energi­liselt talupidamist edendama. 1935. aastal ehitati ümber talu elumaja. Seoses Tae­vas­koja kujunemisega puhkepiirkonnaks ehitati talu elumajale peale teine korrus, kus olid toad suvitajate jaoks. Kui suvitajaid oli palju, üüriti nendele välja ka paar alu­mise korruse tuba. Taluperel tuli selleks ajaks oma elamine koomale tõmmata, sest raha oli talu arendamiseks hädasti vaja. Ehitati juurde ja remonditi ka mitmed kõrval­hooned. Osteti uusi põllutöömasinaid nagu niidumasin, looreha jne. Rajati suur vilja­puuaed, mis kahjuks 1940. aasta külmal talvel hävis. Talus oli sisse seatud ka korra­lik raamatupidamine, et oleks selge ülevaade tuludest ja kuludest.
Talu edukale arendamisele tegi lõpu 1940. aasta Nõukogude okupatsioon. Uute seaduste järgi võis talu maksimaalne suurus olla 30 ha, mis üle selle oli, see võeti ära ja jagati uusmaasaajatele. Puiga talult äralõigatud maa anti uusmaasaajast sepp Aleksander Susikule. Saksa okupatsiooni ajal tagastati Nõukogude ajal äravõe­tud maa jälle talule. 1942. aastal maksis Gustav Kuusik Eesti Maapangale ära Puiga talul lasunud võla ja sai selle täieõiguslikuks peremeheks, kuid mitte kauaks. 1944. aastal algas uus Nõukogude okupatsioon, kõik maad kuulutati jälle riigi omaks ja ta­lult lõigati uuesti ära 13 ha maad. Kuna A. Susik polnud nõus enam uusmaasaa­jaks hakkama, siis polnud seda maad kellelegi anda. Lõpuks vormistati uusmaa­saajaks Puiga peremehe õemees Peeter Loderaud, kelle maja asus Puiga talu maade kõrval. See oli fiktiivne tehing, sest tegelikult haris seda maad edasi Puiga talu.
1947. aastal tegid nõukogude võimud Eestis silmakirjaliku sammu jagades talu­pi­dajatele välja maa põlise kasutamise aktid. Ka Gustav Kuusikule anti akt, et Puiga talu on antud talle ning tema perekonnale tasuta põliseks pidamiseks. Samas pandi aga taludele peale suured põllumajandussaaduste müügikohustused ja maksud, et sundida neid kolhoosi astuma ning juba kahe aasta pärast olidki kolhoosid. Kolhoosi ajal võeti Puiga talu kõrvalhooned kolhoosi omandusse. Talu laudas hoiti mõnda aega kolhoosi loomi ja tallis hobuseid, siis jäeti hooned hooletusse ning laut ja küün lagunesid täielikult ning kukkusid kokku. Osa kõrvalhoo­neid ostis perenaine Magda Kuusik (1906 – 1993) hiljem kolhoosilt tagasi. Pärast Eesti taasiseseisvumist tagas­tati Puiga talu maad Gustav Kuusiku pärijatele.  
Kolmekümnendate aastate algul, kui algas Taevaskoja kujundamine suvitus­piirkonnaks, andis Johan Kuusik oma tütremeestele Peeter Loderauale ja Daniel Loidele Puiga talu maadest ehituskrundid suvemajade ehita­mi­seks. Need majad valmisid 1932. aastal. Tartus elav peeglitöökoja omanik Peeter Loderaud kasutas oma maja, mille nimeks pandi „Villa Karin“, suviti puhkamiseks. See maja on prae­gugi säilinud (Taevaskoja tee 21). Kooliõpetaja Daniel Loide ehitas aga oma krundile suurema maja (kaks korrust + ärklikorrus) ja rajas sinna pansioni („Pansion Taevas­koda“). Pansion oli avatud 1. maist kuni 1. septembrini ja seal oli võimalik üürida üksik­tube ning ka kortereid perekonnale. Oli korraldatud ka külastajate toitlustamine. 1949. aastal läks pansioni hoone Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Insti­tuudi käsutusse ja seal asus ZBI Taevaskoja välibaas. Saesaare hüdroelektri­jaama ehitamise ajal kasu­tasid ehitajad seda maja oma kontorihoonena ning see põles 1952. aas­ta aprillis maha (Väidetavalt süüdati puudujäägi varjamiseks). Hiljem ehitas Daniel Loide maha­põlenud maja asemele väikese maja, kus elas pensionile jäädes oma elupäevade lõpuni. See väike maja on säilinud tänaseni (Taevaskoja tee 19).
 
UUE-PUIGA TALU
 
Uue-Puiga talu suurus oli 26,55 ha. Uue-Puiga talu omanikuks sai Johan Kuusi­ku vanem poeg Kristjan Kuusik. Uue-Puigal puudusid taluhooned, nagu suuremal osal asu­nikutaludel ning need tuli ehitada. Hooned said enamvähem valmis 1924. aastal ning talupere sai sinna sisse kolida. Uue-Puiga talu hooned asusid praeguste Sae­saa­re hoonete kohal. Ka Uue-Puigal tegeldi peale tavaliste talutööde suvita­jate majutamisega. Vahest kolis talupere suvel ise rehetuppa ja kogu elumaja üüriti suvi­tajatele välja. Talus oli korraldatud ka suvitajate toitlustamine.
1944. aastal mobiliseeriti Uue-Puiga perepoeg Hans Kuusik Saksa sõjaväkke, ta taga­nes koos sakslastega Saksamaale ning jäi sõja lõppedes sinna elama. Uue-Puigale jäid elama Kristjan Kuusik abikaasaga ja nende tütar Eha. 1948. aasta ok­toobris võttis Kristjan Kuusik oma tallu tööle kaks vene kotipoisist noorukit. Need töötasid talus mõned päevad ja tapsid siis ühel ööl kogu talupere ning riisusid talust niipalju varandust kui nad enda seljas kaasa viia jõudsid.
Ilmselt toimus tapmine varahommikul 23. oktoobril 1948. Kristjan Kuusik (1888) oli tapetud rehealuses löögiga pähe. Perenaine Selma Kuusik (1899) oli tapetud kir­vega voodis. Peretütar Eha Kuusik (1926) oli ilmselt ärganud ja püüdnud põgeneda, kuid ka teda oli tabanud mitu kirvehoopi. Nende tapmine avastati alles 23. oktoobri õhtul. Eha Kuusikul oli siis veel eluvaim sees ja ta viidi Tartu haiglasse, kus ta mee­le­märkusele tulemata 28. oktoobril suri. Kogu pere maeti 31. oktoobril 1948 Põlva kalmistule.
Kes olid nn. kotipoisid? Pärast sõda valitses Venemaal nälg, Eestis oli aga, eriti maal, toiduaineid piisavalt. Siis hakkaski Venemaalt Eestisse voorima tuhandete kau­pa lapsi ja noorukeid kellel oli seljas kott. Venemaalt tulles oli kott tühi, tagasi minnes aga toiduaineid täis. Osa kotipoistest, eriti väiksemad, kerjasid, teised tegid taludes tööd ja said selle eest toiduaineid. Kuid esines ka palju vargusi ja röövimisi taludes ja rongides. Röövimisi koos inimeste tapmisega, nagu Uue-Puigal, esines siiski harva.
Pärast seda jäid Uue-Puiga talu hooned mõneks ajaks tühjaks. 1950. aastal kui hakati ehi­tama Saesaare hüdroelektrijaama, majutati tallu selle ehitajaid. 1951. aasta novembri algul, nn oktoobri­pühade ajal, süttis  talu nende hooletuse tõttu põlema ja põles maha. Alles jäi ainult ait ja saun.  Hiljem ehitati talu hoonete kohale hüdro­elek­trijaama kontorihoone ja töötajate elumajad. Kontorihoone on ehitatud Uue-Puiga talu aida müüridele. Säilinud on ainult Uue-Puiga talu saun, kuigi põhjalikult ümber­ehitatult.
Uue-Puiga talu maadele rajati ka Taevaskoja külastajatele mõeldud parkimis­plats ja selle juurde viiv tee. Eesti taasiseseisvumisel tagastati ehitustest vabaks jää­nud Uue-Puiga talu maad Saksamaal elavale Hans Kuusikule.
Uue-Puiga talu maal, praegusest parkimisplatsist jõe poole, asus sepp Aleksan­der Susikule kuuluv väike maja, mille alumisel korrusel oli sepikoda ja teisel korrusel eluruum. See maja põles 3. juunil 1955. aastal maha.
 
LEHTLA TALU
 
Lehtla talu suurus oli 15 ha. Lehtla talu annetati teenete eest kellelegi Vabadus­sõjast osa võtnud Vabadusristi kavalerile. Kuna aga talul puudusid hooned, siis pol­nud see Vabadusristi kavaler paljast maast huvitatud ja müüs selle maha. Uueks oma­­nikuks sai Oskar Kern (1905) kes elas Mammaste külas Soka talus (Sellepärast on teda sageli kutsutud ka Soka Oskariks). Hulk aastaid käiski O. Kern Lehtla talu maid harimas Mammastest. Talu hooned said valmis alles 1935. aastal.
Pärast sõda varjasid metsa ääres asuvas Lehtla talus end sageli kohalikud met­sa­vennad. Ühel 1949. aasta aprilliööl magasid Lehtla talu lauda lakas jälle metsa­vennad Vambola Vanema (Lamppe) ja Elmar Kurvits ning Kurvitsale Väimelast külla tulnud vennapoeg Mihkel Kurvits. Keegi kohalikest okupantide käsilastest oli aga sel­le välja nuhkinud ja sellest okupatsioonivõimudele teatanud ning öösel toimus Lehtla talus Vene soldatite ja kohalike hävituspataljonlaste haarang. Eesti-aegne piirivalvur Vambola Vanema (1913) püüdis varjuda jõe pool olevasse metsa kuid langes tee üle­tamisel haaranguliste kuulidest. Elmar Kurvits läks vastassuunas ja tal õnnestus metsa pääseda. Mihkel Kurvits (1924), kes ei olnud metsavend, ei püüdnudki kuhugi varjuda vaid jäi lakka. Kui aga lakka roninud Vene soldat nägi seal Mihkel Kurvitsat avas ta ilma hoiatamata tule ja tappis noormehe.
Elmar Kurvits kirjeldas Lehtla talus toimunut järgmiselt: „Vastu hommikut (13. aprillil 1949) kuulsime kuidas peremees all trampis ning vaikselt hüüdis: „Kui keegi on lakas, siis kähku metsa, haarangulised tulevad!“ Vambola hüppas lakast alla ning jooksis tee poole ja sai kohe surma. Mina hakkasin vaikselt metsa poole liikuma. Kui olin keset õue, lasti üles valge rakett. Jäin postina seisma. Kui rakett kustus, liikusin vaikselt metsa poole, rada oli puhas, ükski oks ei praksunud. Nii jõudsin märkamatult metsa, kuigi haarangulised olid lähedal. Kui olin juba kaugel, kuulsin kahte lühikest valangut. Lakka jäänud Mihkel lasti maha.
Hiljem ütles Põlva miilitsaülem Salm, et äraandja oli Viilup (hävituspataljonlane), kes elas Tilba (Saarva) talus. Ta läks hiljem elama Valgesoo külla Oja tallu, kuna kar­­tis metsa sees elada. Lasti seal põllul koos naisega metsavendade poolt maha.“
Lehtla talu peremees Oskar Kern arreteeriti pärast seda ja ta sai metsavendade abistamise eest 10+5 aastat. Kerni naine koos kolme lapsega lahkus pärast seda talust ja läks oma sugulaste juurde elama. Talu hooned seisid mõnda aega tühjana ning läksid siis Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi bioloogia­jaama kätte. Pärast Eesti taasiseseisvumist erastasid paar ZBI töötajat talu hooned ja müüsid need siis maha. Kuna elumajas oli sees majavamm, lagunes see ära ja praeguseks on Lehtla talu hoonetest säilinud ainult kivist laut-tall.
Lehtla talu maad tagastati Oskar Kerni tütrele. Praegu on maa jagatud ehitus­kruntideks.
 
Taevaskoja küla praegustesse piiridesse jäävad osaliselt ka Lutsu 1 talu maad. Kahjuks pole käesolevate ridade autoril selle talu ajaloo kohta mingeid andmeid. Lutsu talu peremees Mihkel Kurvits (1890) arreteeriti 1947. aastal ja suri samal aas­tal Kemerovo oblastis vangilaagris. Mihkel Kurvitsa perekond küüditati 1949. aasta märtsis, küüditamisest pääsesid perepojad Mihkel ja Ants. Neist Mihkel Kurvits langes 13. aprillil 1949 Lehtla talus.

Koostaja Kalju Aarop


 
Koduleht Elitec'st