Tartu-Petseri raudtee ehitamist võib lugeda Taevaskoja küla üheks olulisimaks tekkepõhjuseks. Taevaskoja küla asukohas oli enne raudtee valmimist vaid paar-kolm talukohta. Looduskaunitesse kohtadesse lähenesid loodusenautijad Valgesoo suunalt. Seetõttu on huvitav ja oluline teada rohkem nii raudtee ehitamisest kui ka muudest tolleaegsetest sündmustest.
Tartu-Petseri raudtee ehitati aastatel 1927-1931. Ehitust kajastati aktiivselt tollases ajakirjanduses. Näiteks kirjutab Postimees (PM) 23. Juulil 1930: “Tartu-Petseri raudteel pannakse rööpaid. Praegu on rööpaid maha pandud 7 kilomeetri ulatuses Tartust Ülenurmeni. Kogu liini 86 km pikkusel loodetakse tänavu rööpaid maha panna umbes poolel ulatusel. Augustikuul alatakse rööbaste mahapanekut ka Petseri poolt. Praegu töötab liinil umbes 2000 töölist ja ametnikku.”
Juba kolm kuud hiljem 10. Oktoobril 1930, kirjutab PM: “Roopad Tartust Põlvani. Liikumine avatakse tuleval aastal. Tartu-Petseri uuel raudteel on roobaste mahapanekuga Põlvani jõutud. 20 oktoobril algab roobaste mahapanek Petseri-poolsest otsast. Roopad kogu tee ulatuses loodetakse tuleva aasta alul maha panna. Samuti on kavatsus tuleva aasta esimesel poolel ajutist reisijate ja kaubaveo liikumist Tartu-Põlva vahel korraldada.”
Raudteeliiklust peeti tol ajal piirkonna arengus ülioluliseks. Isegi niivõrd oluliseks, et tulevase raudteetrassi planeerimise aegu käisid valdade ja linnade esindajad tihedalt pealinna vahet, lootuses, et suudavad raudtee just oma kodukohast läbi suunata. Põhiliselt oli kaalumise all kaks varianti: üks oli marsruut üle Räpina Petserisse ja teine see, mis valmis ehitati. Ju siis Põlva mehed olid paremad läbirääkijad või siis oli lihtsalt seda teed lihtsam ehitada. Legend räägib ka, et üks Taevaskoja kandi suurtalu omanik, kes tol ajal kõrgel kohal sõjaväes oli aitaski otsuse Põlva marsruudi kasuks kallutada.
Igal juhul kirjutab PM 3. Aprillil 1932: “Kuigi Räpina mehed esialgu meelehärma tõttu tõotasid boikoteerida ehitatavat Tartu-Petseri raudteed, kuid valmina mõjutab uus raudtee kaunis tunduvalt kogu ümbruskonna majanduselu.”
Ilmselt on vähe teada fakt, et sõjaeelsel perioodil asus Taevaskojas raudteejaam, mis vääris tõesti ka raudteejaama nime. Jaamahoone valmis kolmekümnendate aastate teisel poolel ja oli korralik kahekorruseline krohvitud palkhoone (sarnane praegu Ilumetsas asuva jaamahoonega).
Esimesel korrusel asus ooteruum ja teisel korrusel korterid teenindavale personalile. Jaam oli oluliseks kohaks, sest enamik kaupu ja reisijaid liikus tol ajal rongiga. Tartu linna elanike seas oli ülipopulaarne sõita puhkepäevadel Taevaskotta aega veetma - jalutama, kalastama või siis lihtsalt värsket õhku hingama. Sisse oli seatud ka spetsiaalsed suvitajate rongid. PM kirjutas 28. Mail 1934: “Aga ühepäeva suvitajad sõidavad siiski suvitama! Odavahinnaliste piletitega suvitajate rong, mis pidi sõitma esimesel suvistepühal Taevaskotta ja siis vihma tõttu jäi sõitmata, tegi reisi pühapäeval (27.mai) siiski ära. Ilm jälle polnud kuigi palju tõotav, aga raudteejaama kogus siiski üle 360 ühepäeva “suvitaja”, kes tahtsid väljasõidu kaasa teha. Publikule meelelahutuseks mängis rongis raudtee orkester. Taevaskojast jõutakse tagasi õhtuks. Nagu näha, on rahval selliste odavate väljasõitude vastu suur huvi.”
Männimetsade tervendav mõju ja kaunis loodus panid aluse sanatooriumi rajamisele Taevaskojas. PM kirjutas 10. Mail 1935: “Tartu tiisikuse selts saab maad. Vabariigi valitsuse reedesel koosolekul otsustati anda Tartu linna-maakonna tiisikuse vastu võitlemise seltsile omanduseks Taevaskoja suvituspiirkonnast maa-ala kuni 12,5 ha suuruses. See maa-ala on seltsile tarvilik preventooriumi asutamiseks. Maa-ala anti seltsile omavalitsuste ja üldkasulikkude organisatsioonide maaga varustamise seaduse alusel.”
Taevaskojas valmis 1940. Aastaks harutee, mida rongid kasutasid üksteisest möödasõiduks ja kus asus lühike pagasivagun (kutsuti ka aidaks). Pagasivagunisse toodi rongidega linnast tellitud kaupa, millele siis tellija järele tuli. Sõja ajaks ehitati jaamahoone vastas olevasse metsa raudteeliipritest punker, mis täitis varjendi funktsiooni. 1942. Aastal võeti raudteelt rööpad üles ja väidetavalt viidi Venemaale. Seetõttu ei toimunudpeaaegu terve aasta ka rongiliiklust. Rööpad pandi tagasi ja liiklus taastus 1943 aastal. Taevaskoja jaamahoone edasine saatus oli paraku üsna kurb. Jaamaülem pr. Kant küüditati 1941. aastal. 1944 aasta augustis, kui Saksa väed taganesid, liikus Petserist Tartu poole dresiiniga platvorm koos lõhkeainevaru ja kümnekonna Saksa sõduriga. Lõhkelaengud paigutati telegraafipostidesse, mis seejärel pilbasteks õhiti. Õhku lasti raudteesillad ja kohati ka rööpad. Millegipärast jäi õhkijatele ette ka jaamahoone. Elanik, kes sel ajal veel hoone Kiidjärvepoolses korteris elas, käsutati välja ja lõhkelaengud asetati hoone Põlva poolse seina alla. Hoone Kiidjärve poolne osa püsis pärast plahvatust veel mõned kuud püsti ja siis kukkus iseenesest kokku. Palgid kasutati kütteks ja viiekümnendatel aastatel ehitati uus jaamahoone, mida võib näha tänapäevalgi.
Kokkuvõtteks võib vaid öelda, et loodetavasti raudtee roll kohalikus elus varem või hiljem mingil määral taastub. Kas aga odavate hindadega ja puhkpilliorkestriga suvitajate rong tulevikus käima hakkab on küll küsitav.
Väljavõtted ajalehtedest ja Taevaskoja küla elanike meenutused pani kirja Ahti Bleive.
Artikkel on ilmunud Põlva valla ajalehes 2005 aastal. Suur tänu Vello Perile ja Kalju Kurvitsale kaasabi eest artikli kokkupanekul.
|
