Tuulispask.
Kas teate, mispärast meie jões nii palju kive on? Vanad inimesed rääkisid, et jõgi oli varem palju sügavam ja veerikkam.
Kui kurat taevast välja kihutati, rändas ta palju aega ilma varjupaigata. Seal ei meeldinud talle lagendik, seal olid mäed liiga sünged ja sood väga mädad.
Kord aga sattus ta meie jõe äärde. Need kohad tuletasid talle paradiisiaeda meelde, kus ei olnud suurt palavust ega kanget külma. Metsad olid siin rohelised, mäed madalad, jõe vulin kostus nagu inglilaul. Hakkas see paik sarvikule nii meeldima, et otsustas siia jääda.
Kaevas siis sügavad koopad, kus võiks inimeste silmade eest varju leida. Ja nimetas need taeva kodadeks. Küllap tahtis vanajumalale ja taevalistele näidata, et kuigi ta ülevalt välja visati, ega ta sellepärast taevast veel puudust tunne- tal pole halvem koht.
Külvas mäenõlvakule rukist, Sarvikud söövad erilist, tungalteradest tehtud leiba. Seda pakuvad nad ka inimestele. Kui need sellest leivast uimaseks jäävad, siis on neid kergem oma meelevalla alla saada.
Sellist rukist veskile muidugi ei vii, nii pidi vanapoiss endale ka veski ehitama. Valis jõe ääres sobiva koha, pani veski nurgakivi paika ja hakkas seina jaoks kive korjama. Kui vanapagan koopaid kaevas, siis pildus ta palju kive jõkke. Nüüd vaatas teine, et need tuleks veski jaoks kokku korjata. Ainult seljas tassida ta neid ei tahtnud. Jõudu on vanatühjal küllalt, aga laiskust veel rohkem. Mõtles, et teeb endale paadi nagu inimestel. Sellega hoopis mõnusam kive vedada.
Valis välja tohutu suure haava ja murdis selle nagu rohukõrre välja, näris keskelt tühjaks, kuivatas ära ja saigi nii meelepärase paadi.
Tassis siis paadi jõe ülemjooksule ja laadis kive täis. Sarvik on kurja peale hakkaja ja osav, aga tubli tööga pole harjunud ning mõistust tal ka vähevõitu. Laadis paadi ääreni kive täis ja ronis ise ka otsa.
Siin armastas tollal tuulispask lennata. Parajasti oli ta jälle tiirutamas. Uus asunik polnud talle sugugi meelepäri. Kui tuulispask nägi, et vanapagan sõidab paadiga, kargas ta paadile külge ja see läks ümber ning kõik kivid läksid põhja. Kuni sarvik veest välja ronis ja oma kasukat liivast puhastas, oli tuulispask juba kaugel.
Paganale ei tulnud pähegi, et keegi võiks temaga kurja nalja teha. Hakkas vanapoiss kive jälle paati upitama, sooja kehaga laadis veel kuhjagi paadile peale. Paat pardani vees. Tuulispask laskis sarvikul keset jõge jõuda ja läkitas siis ühe vihuri. Paat põhjas, sarvik vees.
Andis vennikesel rabelda, enne kui paadi kätte sai. Kolmandat korda laadis vanapagan paadi kive täis, kuhja lõi endisest kõrgema peale.
Sai sarvik veidi sõita kui tuulispask jälle platsis ning vanapagana paat põhjas.
Sülitas vanapagan mis ta sülitas, aga oma jonni ka ei jätnud, läks jälle ülemjooksule kivide järele.
Kaua tuulispask sarvikut niimoodi nöökis ei tea, aga küllap ikka päris kaua, jõgi kive kubinal täis.
Lõpuks katkes sarviku kannatus, jättis paadi jõepõhja, sülitas kõrges kaares ja läks koopasse põõnama. Nii jäigi vanapoisil veski ehitamata, siitmailt kolis teine lõppude lõpuks ka ära.
Mõnigi kord on väga tuuliste ilmadega metsast naeru kuulda. See on tuulispask, kes lendab mööda jõeorgu ja tuletab meelde, kuidas ta sarvikuga mängis.
|
