Vanaeide nõidus.
Ma vist juba rääkisin, kuidas Taevaskoja vaim muutis salakuulaja kiviks. Rahavas räägib selle kivi kohta veel teisegi loo, see olla nõiutud vanaeit.
Juhtus see muidugi ammu, neid inimesi tundis arvatavasti vanavanaisa. Selle veski juures õppis möldri õpipoiss, tugev ja rõõmus, töö juurest ära ei jooksnud, mure pärast ei nutnud.
Õpipoiss hakkas ühele naisterahvale meeldima. Too oli parunil majapidajannaks, kes oli parunile igati meele järgi olnud….
Kui parun suri, jäi see naine ta maja käsutama. Polnud ta veel sugugi vana, päris prullakas teine, aga noormehed teda küll enam ei vaadanud.
Kutsus ta seda õpipoissi igati enda juurde, pakkus head ja paremat. Poiss joogist ja hanepraest ära ei öelnud, aga siis head nägemist.
Nägi naine, et nii poissi kätte ei saa, otsustas siis nõidusest abi otsida. Elas siin lähedal üks eideke, ravis inimesi rohtudega, ennustas saatust, räägiti, et tegeles ka nõidumisega. Tema juurde majapidajanna läkski. Nii ja nii, aita. Vanaeit ütles ära: selleks peaks vanapagana enda välja kutsuma, ei tema hakka sellist asja ajama.
Majapidajanna ei anna alla: kas või vanapagan. Lubas vaevatasuks lehma ja kullast sõrmuse.
Nõustus siis vanaeit:,, Hea küll riskin. Sest vaata, kui ma nõiduma hakkan läheb mu nina tulikuumaks. Kui selle vette pistan, läheb vesi keema. Ainult siis kui saan nina jääkülma voolavasse vette pista, kannatan ehk välja. Nii, et lehmast ja sõrmusest on vähe, anna kümme lammast pealekauba.’’
Majapidajanna oli ka sellega päri.
Nõid võttis siis konnalt keele, maolt mustuse, mustalt kukelt südame, korjas rohtusid ja juuri ning pani patta. Kuuvalgel ööl läks ta jõe äärde ja otsis koha, kus veel kiire. Kui kesköö käes ja pada mulksumas, nuusutas nõid leent ja hakkas siis pomisema loitsusõnu.
Juba näitas end põrgu peremees. Eide nina oli tulikuumaks läinud, nii, et pidi selle jahutamiseks korra vette torkama, enne kui sarvikule käsku andis.
Parajasti uperdas selles kohas üks vähk ringi- vähid olid vanasti meie jõgedes tohutu suured- ja see kahmas kohe sõrgadega eide ninast kinni. Suure valuga tahtis nõid kisendada.:,, Nina kiviks.’’ Aga valu tõttu tuli kogemata:,, Mina kiviks.’’ Noh, vanapaganale ükstapuha, muutiski nõia ja vähi kiviks.
Seisab see kivist nõid nüüd Suure kalju juures. Kaua aega vedeles ka kivist vähk seal, aga arvatavasti lapsed korjasid ta üles.
|
